Viimane nädal Jobras ja seiklused Portos

Kätte on jõudnud aeg meie reisi viimaseks blogipostituseks. Nüüdseks oleme olnud juba üle kahe nädala Eesti jahedas sügises tagasi, kuid mõtted rändavad veel Portugali armsaks saanud päikselistele tänavatele. 

Meie teise ja ühtlasi viimase õpirände nädala alguses lisandus meie ridadesse muusikaprodutsentide õpetaja Taavi Paomets, kes sobis meie kampa nagu valatult. Pidasime kohe väikese tutvumisõhtu, kus ajasime juttu ja kuulasime muusikat.

Viimasel nädalal lõpetasimegi oma päevi üldiselt rahulikult elutoas vesteldes ja muusikat nautides. Oli muidugi ka erandeid. Näiteks kutsuti meid ühel õhtul väikesele istumisele, mis oli meie kohale jõudes kujunenud päris korralikuks peoks. Midagi sellist ei osanud me oodata. Suur osa seltskonnast tantsis, klubimuusika saatel mängis kohalik trompetist - pidu oli väga elav!

 

Neljapäeva õhtu oli samuti pidupäev: tähistasime Steveni sünnipäeva! Sünnipäevalaps sai kingituseks säraküünaldega Oreo jäätisetordi ning kuulis kaunist osaliselt kolmehäälset esitust sünnipäevalaulust. 

Meie Jobra koolivennal James'il ja Stevenil juhtus mõlemal samal päeval sünnipäev olema, seega suundus osa seltskonnast James'i peole. Järjekordselt oli tore kohalikke sõpru ka kooliväliselt näha, nendega juttu ajada ja isegi tantsida. Peost jäi kõige erksamalt meelde loomulikult südamekujuline armastusekiik!

Teine koolinädal kulges rahulikumalt kui eelmine. Muusikaprodutsendid tutvusid nädala keskel Pro Tools’iga - keerulise programmiga, mis on väga detailne ja kus on vaja palju rohkem ise leiutada kui teiste programmidega. Nädala lõppedes said Steven ja Vivian tehtud töö eest rohkelt kiidusõnu.

Taavi organiseeris endale ühe lahke kohaliku käest auto. Nädala keskel (kui rütmimuusikud olid veel koolis) võttis ta Viviani ja Steveni kaasa, et lähedal asuvasse Torreira randa minna. Kogu elamus osutus filmilikuks. Pool tundi sõideti päikeseloojangule vastu. Kohale jõudes ootas neid ees inimtühi ja tuuline rand. Taavil oli kaasas kitarr ja paar õuna. Kolmekesi vaatasid nad, kuidas päike Atlandi taha loojus. 

Oliver, Karmen, Patrick ja Liisa tegelesid samal ajal peamiselt arranžeerimisega. Viimistleti oma esimese nädala tööd ja nädala keskel valiti välja uus lugu, millele seade teha. Igal grupil oli lõpuks kaks oma arranžeeritud teost, mida lõpukontserdil esitada.

Neljapäeval pandi kontserdiks lava valmis. See võttis õige kaua aega, sest laval seisis korraga umbes kümme inimest: paar tükki tegid tööd, teised vaatasid pealt ja õppisid.

Reedel toimus soundcheck ja pärastlõunal saigi meie Portugali koolitee piduliku kontserdi näol lõpu. Ka Steven, Vivian ja Taavi olid vaatamas ja kaasa elamas. Arvestades seda kui vähese ajaga esinemiskava kokku pandi, jäime oma esitustega pigem rahule.

Pärast kontserti ootas sünnipäevalapsi Stevenit ja James'i suur tort, kuhu peale oli nii eesti kui ka portugali keeles kirjutatud ,,Palju õnne”.

Selle reisi üks parimaid osasid oli kindlasti suhtlus meie ja kohalike õpilaste vahel. Kahe nädalaga tekkis meil kõigil vähemalt ühe inimesega tugevam side. Uutest sõpradest ja koolikaaslastest lahkuda oli väga raske. Enne lõplikku hüvastijättu valati pisaraid, jagati kallistusi ja peeti veel viimaseid pikemaid jutuajamisi. Mõned meie portugali sõpradest tulevad küll novembris Eestisse, kuid teistega säilis vaid lootus, et ehk kohtume kunagi jälle.

Järgmisel päeval lahkusime oma kohvrite ja kottidega Branca kodust. Sõitsime rongiga Portosse, kus veetsime oma Portugalis järelejäänud aja.

Esimese õhtu veetsime Douro jõe vaadet nautides ja selle äärses söögikohas õhtustades. Nii mõnigi meie seast pidas küll sealset toitu terve Portugali reisi halvimaks, kuid vähemalt oli ümbrus kaunis. 

Pühapäeval viis Taavi meid tutvuma vaid aasta tagasi valmis saanud Arda Recorders stuudiokompleksiga. See koosneb viiest erinevast stuudiost, samuti on hoones produktsiooni ruumid ning vinüülide kogu. Töötajatele on einestamiseks avar ruum, mis viib väiksesse verandaga tagaaeda.

See koht tekitas meie grupi seas kõige suuremat vaimustust. Hoone oli täis tehnikat ja instrumente, mida suur osa meist palja silmaga näinudki polnud. Stuudiost väljudes olid kõigil silmad säramas peas ja naeratus näol.

Pärastlõunal ootas meid ees ekskursioon Casa da Música’sse - Portugali kuulsasse kontserdimajja, mis asus meie hotellist vaid 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tegemist on asümmeetrilise hulknurga kujuga ehitisega. See on ainuke kontserdipaik maailmas, mille kaks külge on täielikult klaasist. Peasaali saab kasutada nii, et suurest lava taga asuvast klaasist seinast paistab ruumi sisse päevavalgus. 

Õhtul käisid tüdrukud veel viimaseid oste tegemas ja jäätist söömas. Hiljem einestas meie grupp rannaäärses mereandide restoranis. Kõhud täis, käisime korra öisel rannaribal jalutamas ja oligi aeg hotelli tagasi suunduda. 

Esmaspäeval, 20. septembril sõitsime tagasi Eestisse, seekord Brüsseli kaudu. Lennureis kulges kiirelt ja ilma probleemideta.

Tallinna Lennujaama sisse astudes olid emotsioonid inimesiti erinevad. Mõned ootasid pikisilmi kodu hubasesse rüppe jõudmist, samal ajal kui teised igatsesid tagasi välismaale - selle päikese ja vastleitud sõprade juurde. 

Karmen: ,,Kaks nädalat päikselises Portugalis ja Otsa kooli sõpruskoolis Jobra andis uusi erialalisi teadmisi. Põnev oli kogeda teistmoodi õpetamismeetodeid. Õppisin palju arranžeerimise ja bändiliikmetega kommunikeerimise kohta. Mitmete portugallastest koolikaaslaste inglise keele tase ei võimaldanud nendega kõige paremini suhelda, kuid tore oli näha, et muusika on niivõrd universaalne keel, mida kõik mõistavad. See liitis meid tugevalt ning mitmeid neist julgen selle paari nädala tulemusel kutsuda oma sõpradeks, kellega olen igapäevaselt suhtlema jäänud. Loodetavasti kasvab sellest tulevikus ka rahvusvaheline koostöö. Sõpradest ja uutest tutvustest rääkides ei saa mainimata jätta ka meie enda, eestlaste, seltskond, kellega koos veedetud aeg oli täis ainult nalja ja naeru. Ei oleks osanud soovida paremat reisiseltskonda, kellega koos kaks nädalat ühist elamist jagada ja üksteist tundma õppida. Nendega vedas mul väga!🤍 Lisaks uutele teadmistele, kogemustele ja sõpradele andis minu jaoks see reis ka tugeva soovi ja julguse minna pärast Otsa kooli lõpetamist välismaale õppima."

Liisa: ,,Õpiränne Portugali tõi mu oma mugavustsoonist välja ning õpetas uute oludega paremini kohanema. Inimesele, kes jazzi eriti ei kuula ega viljele, on päris hirmutav sattuda seltskonda, kus on kolm aastat vaid jazzi õpitud. Kahe nädala lõpus tundsin end aga palju enesekindlamalt ja mõte scati soolot laulda ei ole enam päris nii kõhedust tekitav kui varem. Sain kohaliku lauluõpetaja käest mitmeid häid nõuandeid ja harjutusi, mida proovin edaspidi kindlasti oma õpingutes rakendada.

Harjumuspärane polnud ka viie (lõpus kuue) reisikaaslasega koos elamine. Seda, et meil nii lõbus ja vahva sai olema, ei oleks ma üldse osanud oodata. Olen nii tänulik, et just selliste suurepäraste inimestega reisile sattusin.

Muidugi oli suureks rõõmuks ka kohalike koolikaaslaste ja personaliga suhtlemine ja oma inglise keele arendamine. Isegi nendega, kes inglise keelt hästi ei valdanud, oli võimalik mingi side luua.

Olen tõeliselt õnnelik, et sellest reisist osa võtta sain ja loodan tulevikus veel mõne sarnase projektiga ühineda."

Oliver: ,,Need 2 nädalat möödusid tänu Otsa ja Portugali koolikaaslastele ülitoredalt. Reis avardas silmaringi nii kohaliku kultuuri kui ka õpetamismeetodite osas. Meile oli organiseeritud erinevaid lahedaid tegevusi, seega igav ei hakanud kunagi. Kõik mõjus meeletult inspireerivalt ja suur heameel on, et sain olla osa sellest projektist : ) "

Patrick: ,,Õpirände jooksul sain nii individuaal- kui ka ansamblitunde. Peale eriala ja ansamblimängu sain ma kindlasti paremaks ka koostöö tegemises. Võõrkeelt kõnelevate inimestega bändi tegemine võib osutuda väljakutseks, kuid lõpuks oli see ainult kasulik, usun, et see kogemus kulub tulevikus ära."

Steven: ,,Kogu reis oli väga tore ja ilus suvepikendus. Kõige rohkem reisilt õppisin uusi programme kasutama, reis õpetas kindlasti ka rohkem teiste inimestega arvestama, kuna elasime kuuekesi kaks nädalat ninapidi koos, kuid selle seltskonnaga läks see väga libedalt. Otseselt midagi halvasti ei olnudki, mõned kommunikatsiooni errorid olid vahepeal. Portugali loodus ja arhitektuur olid imelised."

Vivian: ,,Minus äratas Portugal tõsise reisipisiku ja tahan ruttu-ruttu juba järgmisse sihtkohta lennu broneerida. Sain Jobras õppides järjekordselt aru, et tahan kindlasti jätkata muusika õppimist ja sellega tegelemist."