Viis päeva Toscana päikese all

Erasmus+ projekti raames käisime meie, Otsa kooli õpilased Brita-Liis (rütmimuusika klaver), Gerli, Pauliine (muusikaettevõtlus) ja Marie (klassikaline tšello) Itaalias, imelises Lucca linnas, kus tegime algust projekti Portugali muusikafestivali “Wind Rose Festival” korraldamisega. Festival leiab aset aprilli viimasel nädalal partnerkoolis ART'J Escola Profissional de Artes Performativas da Jobra. Projektis löövad kaasa kunsti- ja multimeedia õpilased Lucca muusika ja kunstikoolist, kellega hakkasime festivali tegevuskava koostama. Erasmus+ projekt "Wind Rose Festival" on selline põnev projekt, kus õpilased Eestist, Soomest, Itaaliast ja Portugalist organiseerivad meeskonnatööna erinevates riikides kolm rahvusvahelist festivali. Kasutada on kõik partnerkoolides olemasolevad ressursid nagu muusika, tants, draama, disain, arhitektuur, kunst, multimeedia. Ja seekord tegime algust esimese festivali ettevalmistamisega.

Startisime pühapäeva varahommikul kuuekesi koos õpetaja Diana Kiiviti ja projektijuht Reet Käärikuga Tallinnast läbi Frankfurdi Toscana päikese alla korraldama Windrose festivali. Kõik toimis kui kellavärk, veetsime Frankfurdis mõned tunnid lendu oodates. Tutvusime ja lobisesime tulevast nädalast. Tundus, et kõiki valdas õrn ootusärevus ja suur uudishimu tuleva nädala suhtes, sest lennujaamas sai meie tiim päriselus kokku esimest korda.

Esimese päeva hommikul tuli kogu kohalik Liceo Artistica Musicale "A. Passaglia" korraldustiim meie majutuse ukse ette, et sealt rõõmsalt kooli poole teele asuda. Elasime Lucca vanalinna müüride vahel. Lucca on väike idülliline ja iidne paradiis, mis meenutas veidi Tallinna vanalinna, kuid oli hoopis ümaram, kõik tänavad oli ühendatud ning hirmus sarnased. Alles viimaseks päevaks saime tiimiga kõik vajalikud käigud käppa. 

Hommikusöögid hotellis olid meil iga päev sarnased, kuid see-eest väga maitsvad. Meile pakuti Itaalias tuntud soolaseid bruschettasid ning magusaid pirukaid. Ravioolid, pitsad ja foccaciad said kõik järele proovitud.

Töötasime peamiselt A.Passaglia koolis, kus meid väga soojalt vastu võeti. Gerli ja Pauliine õpivad Otsa koolis muusikaettevõtluse erialal. Kuna tegemist on uudse ainega, paluti neil lõpuklassile ka seda tutvustada. Kohalikud õpilased võtsid meid rõõmuga vastu ja kuulasid suure huviga, mõlemad loengud peeti lõpuklassidele. Selgus, et kuigi mõni ei teadnud täpselt Eesti asukohta, oldi siiski tuttavad Eesti muusikaga nagu Arvo Pärt, NOËP ja Tommy Cash. 

Meie kohalik noorte tiim oli imetore punt särasilmseid, arukaid, rõõmsaid ja hakkajaid noori. Nendega koos suutsime lühikese ajaga kokku panna terve festivali programmi, mis leiab aset aprilli lõpul Portugalis, Jobra koolis. Esimesel tööpäeval saime osa ka kohalikust traditsioonist ‘’100 päeva eksamiteni’’, kus peavad kõik õpilased valima midagi, mida nad eksamite edukuse tagamiseks sada korda tegema peavad. Kuulsaim variant oli särgile koguda sada erinevat nime või joosta sada korda ümber Pisa torni. 

Lucca on kuulus enda muusikakoolide poolest. Külastasime mitut erinevat koolimaja ning erinevaid imeilusaid kontserdisaale. Sattusime pärast Giacomo Puccini arhiivi külastust kogemata kohaliku kitrarrifestivali soundcheckile, kus meid õhtusele kontserdile tagasi oodati. Saime nautida suurejoonelise virtuoosi Gabriel Bianco kontserti, mis kõigile ääretult inspireerivalt mõjus. Puccini arhiivis nägime maailma esimest muusika entsüklopeediat ja raamatute kaupa kauneid noote ning teoseid nii Puccinilt endalt, kui ka tema andekamatelt õpilastelt. Saime teada, et Luccas on sündinud lisaks Puccinile ka näiteks Luigi Boccherini.

Tihe töö leidis aset kolm päeva järjest. Koos Itaalia õpilastega planeerisime, uurisime, kirjutasime ja mõtlesime üksipulgi läbi kõik aspektid, mis on festivali korraldamisel olulised. Töötasime nagu tõelised festivalikorraldajad. Ja pealegi inglise keeles. Rääkisime läbi kõik mõtted seoses ruumide, kujunduste, esinejate, tegevuste ja ajakavaga. Hiljem vaatasime läbi kõik esinemislavade ruutmeetrid ja sisustused, jagasime korraldustiimi gruppidesse, määrasime vastutavad isikud. Ja festival hakkaski tasapisi ilmet võtma. Igal juhul saab see olema ülipõnev. 

Ideid oli küllaga. Meie tööfaili said kirja: Windrose sculptures, pre-fest, diy gadgets, opening outside stage, 3 inside stages, exquisite corps, classical concert, photo gallery, coloured feet dance show, bigband, dancing in wonderland, MTV Jobra, grand finale rock band, DJ drumming. 

OMG, see festival  saab olema üliäge!!!

Oma ideid tutvustasime virtuaalsel kohtumisel ka teistele partnerkoolidele Soomest ja Portugalist.

Neljapäeval toimus aga väljasõit Viareggiosse vabaõhu kontserdisaali "Gran Teatro Puccini", kus toimuvad igal suvel maailmakuulsad Puccini ooperite ettekanded.

Käisime hiiglaslikul väliareenil, mille helesinised toolid sulandusid ühte ümbritseva loodusega.

Taamal kõrgusid mäed ja lava taustaks oli hiiglaslik järv Lago di Massaciuccoli. Kuulasime telefonist Pavarotti "Nessun dorma"t ja kujutasime ette, kuidas "Turandot" siin nelja kuu pärast kõlab.

Uudistasime lavataguseid orkestri ja esinejate ruume ning saime selga proovida uhkeid esinemiskostüüme, mis oli väga vahva.

Pärast seda külastasime me ka Puccini kodumuuseumi sealsamas järve kaldal. Selles väikeses majakeses asuva klaveri taga on sündinud mitmed kuulsad ooperid. Tuli välja, et lisaks komponeerimisele oli Puccini kirglik jahimees. Maja oli täis trofeesid ja vitriini taha olid sätitud lääpa tallatud jahisaapad. Majas oli ka väike kabel, kuhu olid helilooja ja tema lähisugulased maetud.

Reedel tegime tehtud tööst kokkuvõtte, mille me anname edasi Soome ja Portugali õpilastele, kes meie töö kahe nädala pärast üle võtavad. 

Pealelõunal külastasime Pisa linna, ning muidugi ka Pisa torni. Paradoksaalne, et torni ehitaja maksis omal ajal eluga selle, eest, et torn viltu vajus. Tänapäeval aga on see üks populaarsemaid turismimagneteid Itaalias. Tegime pilte ja sõime krõbedat focacciat. Ja muide, legend räägib, et torni otsa ei tohi minna need, kes tahavad kooli lõpetada. Sellepärast vaatasime siis igaks juhuks altpoolt. 

Tagasi Luccasse jõudes avanes pilt rahvarohketest tänavatest, sest paljud õpilased olid väljas reede õhtut veetmas (kuigi järgmine päev, laupäev, on Itaalias muide koolipäev). Nautisime veel kõik koos viimaseid tunde ning pärast emotsionaalset lahkuminekut Itaalia õpilastest vajusime mõneks ajaks unerüppe. 

Koju tulles elasime veel üle Itaalia moodi segaduse Firenze lennujaamas, mis tähendas seda, et järjekorras tuli seista pea 3 tundi ja kõik väljuvad lennud hilinesid. Seda võib seletada õpetaja Diana sõnadega "Kui eestlane on eeskujuks töötegemisel, siis Itaalia õpetab elu nautima". Küllap sellepärast olidki lennujaama kaheksast töötajast tööle tulnud ainult kaks, et mitte häbisse jääda.

Kokkuvõttes oli see imetore ja seiklusterohke reis, mis ületas kõik ootused. Saime suure kogemustepagasi võrra rikkamaks ning ootame endiselt Tallinnas enda eksinud pagasit. 

Nüüd ootab meid projekti keerulisem osa - festival. Sellest räägime pikemalt juba aprillis. Aitäh Reet ja Diana oma imelise seltskonna ja juhendamise eest! Teiega oli hea ja turvaline! 

Brita-Liis, Gerli, Marie ja Pauliine

#windrosefestival

Meie projektinädalat rahastas Erasmus+ programm!