Meie Portugali elu ja nädalavahetus

Seekordses postituses sukeldume meie Portugali vaba aja veetmise saladustesse ja räägime lähemalt, mida tõi meile esimene siin veedetud nädalavahetus.



Rütmimuusikutel on päevas kaks korda umbes 10-minutiline paus ning pikem lõunapaus. Graafiku järgi peaks lõuna kestma tunnikese, tegelikkuses võib see venida koguni paari tunni pikkuseks. Seda peamiselt seetõttu, et suur osa õpilastest sööb lõunat kohalikus restoranis.



Harjutuskohast bussiga tagasisõit on omaette nähtus. Rahulikud eestlased pole harjunud niivõrd lärmaka atmosfääriga. On tulnud ette isegi hetki, mil portugallaste lõpmatut laulmist ja hõikumist püütakse summutada kõrvatroppide või klappidega. 



Pärast kooli oleme peaaegu iga päev poes käinud. See asub meie elukohast umbes 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Teekonnal on meile avanenud pilt siinse külakese igapäevaelust ja vaatamisväärsustest. Valimisplakatitelt vaatab meile vastu Carlos - meie teooria järgi Portugali järgmine president. Võime kindlad olla, et oleme õigel teel kui näeme läbi ühe elumaja aia kasvavat suurt kõrvitsat. Tee ääres kasvavad tualettpaberi tootmise jaoks istutatud eukalüptipuud.



Õhtud on meil möödunud peamiselt omavahel suheldes ja erinevaid mänge mängides.  Tutvumisõhtu pidasime alles nädala keskpaigas. Igaüks sai rääkida oma muusikalisest teekonnast ning koolivälistest hobidest. Oli tõeliselt huvitav näha kui erinevad võivad Otsakooli õpilaste taustad olla.



Põhilisteks hängimispaikadeks meie majas on elutuba, söögituba ning ilusamatel õhtutel katus. Viimane on vaieldamatult kõige ilusama vaatega ja annab tõuke tähtsateks diskussioonideks: kas taevas on lennukid või tähed? Mis suunas on Eesti? Kas taamal paistab meri või linnasiluett?



Mõnikord katkestab meie õhtuseid tegevusi väljast kostev hirmus koerte haukumine. Nimelt liiguvad siin ümbruses hulkuvate koerte gängid. Loomakesed tunduvad küll sõbralikud, kuid nende liikumise ajal välja minna ei söanda keegi. 





Nädalavahetus tõi meie Portugali ellu olulise muutuse: esimest korda terve reisi jooksul saime end kõik korralikult välja magada! Puhanutena asusime koos kahe koolipoolse saatjaga teele Aveirosse, kus veetsime terve ülejäänud päeva. 

Aveiro on meie majast poole tunni kaugusel asuv linn, mida kutsutakse selle kanalite ja paatide tõttu Portugali Veneetsiaks. 



Esimesena viidi meid murtud südamete muuseumisse. Näitus koosnes erinevatest mälestusesemetest, millede kõigi kõrval oli kirjas selle kohta käiv (üldjuhul) kurb lugu luhtunud armastusest või sassis perekonnasuhetest. Pole vist üllatus, et see külastus tegi tuju veidi nukraks.





Õnneks aitas Atlandi ookean meid mustast masendusest välja ning turgutas meid suurte ja isegi natuke hirmsate lainetega. Kohalike sõnul pidi vesi väga külm olema, meile tundus veetemperatuur ujumiseks ideaalne. Möllasime, hüppasime ja jäime korduvalt alla lainetele, mis loopisid meid nii tugevasti vastu rannaliiva, et pärast olid nii mõnelgi põlved marraskil. Vesi oli kohutavalt soolane ja liivane. Lahkudes olime kõik peast jalatallani liivakihiga kaetud ning liivaterakesi leidsime enda kehalt ning riietelt veel mitu päeva.




Järgnes jalutuskäik Costa Nova nimelisel ranna promenaadil, mille äärsed majad olid pea kõik värviliste triipudega. See on Aveiros turistide jaoks peamine vaatamisväärsus ja koht, kus lasta endast paar Instagrami postituse väärset klõpsu teha, nii et ka meie ei jäänud alla. 





Nüüd oli aeg meie giididel lahkuda ja lasta meil omaette ringi käia. Õhtust sõime väljakul, mis kannab nime Praça do Peixe. Tõlkes tähendab see kala väljakut või kalaturgu. Tegemist on noorte hulgas populaarse piirkonnaga, mis meie kamba sõnul on kui Portugali Noblessner. 

Enne rongi ja taksoga koju sõitmist käisime lähedal asuvas kaubanduskeskuses kiirelt šoppamas. Huvitav oli see, et sealsed poed on lahti koguni kuni 23ni õhtul.





Pühapäev pani proovile meie füüsilise vormi: võtsime ette umbes 13 kilomeetrise matka Branca lähistel mägedes. Kohalikud peavad neid küll pigem küngasteks, kuid meie jaoks olid need mäed, mis mäed. Raja algus oli veidi sarnane Taevaskojale. Kõndisime piki jõekallast metsa sees.





Matka keskel tuli kaua ülesmäge ronida. See osutus palavuse tõttu parajaks katsumuseks. Õnneks jäi meie tee peale väike külake, milles kasvavaid viinamarju meile lahkelt kosutuseks kaasa anti. Olime alati arvanud, et viinamarja maitselised kommid maitsevad võltsilt, kuid need viinamarjad olid täpselt sellise maitsega. Küla saaduste hulka kuulusid ka banaanid, kiivid, avokaadod ja apelsinid. 







Raskele teekonnale pani mõnusa punkti ühine söömaaeg kohalikus väikeses restoranis. Toit oli tõeliselt maitsev ning igaüks leidis endale midagi sobivat. Juba alustuseks pakutud juust meega oli võrratu. Pearoaks pakuti nii kala, liha kui tofut, kohaliku traditsiooni järgi küpsetatud riisi ning kartuleid. Kõige uudsem oli meie kamba jaoks aga magustoit: külmadest magusatest nuudlitest valmistatud koogike kaneeliga. See osutus aga päris maitsvaks.





Pühapäeva õhtu testis meie teadmisi tehnikast. Kulus kaks tundi enne kui suutsime leida viisi, kuidas siinse teleka kaudu saadet ,,Eesti otsib superstaari” vaadata. Kannatlikus tasus aga ära ja saade sai üheskoos vaadatud ning saates osalevatele sõpradele kaasa elatud! 


Jälgige meie seiklusi ka Instagramis:

@vivianavent

@karmentelvik

@liisapajusaar

@ilvessteven

@patrick_staak

@oliverkaljula








Kommentaarid

Populaarsed postitused