Rumeenia 3.02

Meie esimene hommik Rumeenias algas vara. Ärkasime seitsme paiku, pereema oli valmistanud imemaitsva hommikusöögi ja keetnud teed. Programm ise hakkas üheksast, nii et kooli jõudes saime tund aega eestlastega esimesi muljeid jagada ning teiste projektilistega tutvuda.


Hommikune programm oli rumeenlaste poolt väga hästi korraldatud. Nad tegid meile esitluse oma koolist ning Rumeenia ajaloost 20. sajandi teisest pooles. Vahepeale mahtus ka muusikalisi etteasteid. Need olid väga mitmekülgselt lahendatud. Üks tütarlaps laulis seitsmes keeles, peotantsijad esitasid rumbat, terve 11. klass tantsis pulkadega. Muusikalise vahepala lõpetas pärimusbänd, mis esitas traditsioonilist rumeenia tantsumuusikat. Oli meeleolukas hommik - meidki tõmmati tantsule kaasa.


Osalesime ka koolitundides. Kuulsin, et Emma oli teinud geograafias tunnikontrolli, Mihkel ja Marcus said matemaatikas õigete vastuste eest pitsat! Mina osalesin füüsikatunnis, kus vaatasime filmi Suure Paugu teooriast. See oli ingliskeelne, seega oli kontekstist lihtne aru saada.


Pärast lõunapausi hakkas töö pihta. Kõik osalevad riigid esitlesid enda riigi lähiajalugu ning selle põhjal pidi toimuma ka järgnev töötuba. Miski oli aga ülesannete juures segaseks jäänud. Algne plaan ei läinud läbi - oli eesmärgiks ju suhelda õpilastega eri riikidest ning püüda mõista üksteise ajaloolisi erinevusi. Lisaks kommunikatsiooniprobleemidele oli koolis ka internetiühendus läinud, mistõttu ei saanud mingit infot ka otsida. Rääkisime oma grupiga lihtsalt juttu - sellest, kuidas keegi Rumeeniasse saabunud oli. Sakslased seletasid, et nende koolis tuleb kolme gümnaasiumiaasta jooksul osaleda vähemalt kahes rahvusvahelises projektis ning neid ei saa otseselt ka valida. See võib seletada, miks mõned õpilased eile väga osavõtlikud ei tundunud.


Programm läbi, otsustasime oma majutaja ja tema klassikaaslastega õhtust sööma minna. Arvasin, et lähme sinna umbes 6-liikmelise seltskonnaga. Toredal kombel olime lõpuks kahekümnekesi linna parimas restoranis.


Toit oli imemaitsev! Restoran pakkus pitsat, mida enamus ka tellis. Marcus otsustas võtta hiigelsuure pitsa, arvestamata Rumeenia ja Eesti suuruste vahega. Poisini jõudis rohkem kui poolemeetrise diameetriga pitsa, mida ta lõpuks pintslisse panna ei suutnudki. Meie lauda teenindas väga lõbus noormees, kes koos meiega Marcuse apsu üle itsitas.


Pärast õhtusööki läksid mõned meist veel Marcuse majutajale külla, et üksteisega tutvuda ja aega veeta. Mina tundsin suurt väsimust ning läksin enda majutaja Dianaga koju. Restorani tuli meile järele pereisa, keda ma seni veel näinudki polnud. Ta tervitas mind väga soojalt ning lõi veelgi turvalisema tunde. Kodus rääkisime veidi juttu, tutvustasin Dianale eesti pärimusmuusikat, mängisime kitarri ja laulsime. Õhtu lõpp oli imearmas.


Hoolimata projekti korralduslikust poolest, nautisin eilset päeva ning ootan tulevaselt nädalat toredaid vestlusi ja uusi kogemusi.

Marta Lotta

Muusikaline tervitud

Ootusärevuses :) 

Kohalik juhtkond

Õppisime kohe kohalikud tantsud ka selgeks

Kirikuid on siin palju 

Töömeeleolu

Maitsev toit 

Õpetajad joovad ainult kohvi, nagu ikka 😃